TIG keevituse ajaloost
Keevitamise arengu ajalugu ulatub aastatuhandete taha ning jätkub ka tänapäeval järjest uute innovaatiliste lahendustega väga laias ulatuses, nt keevitusmetallurgias, protsessiparameetrite reguleerimises, protsesside omavahelises kombineerimises, seadmete arengus, protsessi adaptiivses juhtimises ja kvaliteedi automatiseeritud kontrollimises. [4:232]
1890. aastal tuli Charles L. Coffin ideele hakata keevitama inertgaasi keskkonnas, kuid 20. sajandi algusaastatel oli see väga raske, sest värvilised metallid nagu alumiinium ja magneesium reageerisid väga kiiresti õhuga ning seetõttu tekkisid keevisliidetele poorid ja palju jäi ka keevitamisel šlakki. Seejärel hakati kasutama kaetud elektroode, mis oleks pidanud ära hoidma pritsimise keevitamisalal, kuid ka see ei aidanud. Et lahendada probleemi hakati 1930. aastatel kasutama inertgaasiballoone. Mõni aasta hiljem hakati kasutama alalisvooluga ja gaasikaitsega keevitamist. Kõige enam tehti seda magneesiumi keevitamisel lennutööstuses. Selline keevitamisviis sai täiustatud 1941. aastal ja sai tuntuks kui heeliumkaarleek või siis volframinertgaasi keevitus, sest elektroodid olid volframist ja gaasiks oli heelium. Esialgu kuumenes elektrood väga kiiresti üle ja vaatamata volframi kõrgele sulamistemperatuurile, sulas ka osa volframist keevisliitele. Selle probleemi lahendamiseks muudeti elektroodi polaarsus positiivselt negatiivseks, kuid see tegi ta kõlbmatuks paljudele värvilistele metallidele. Tänu hüppelisele vahelduvvoolu arengule sai võimalikuks stabiliseerida kaarleek ja hakata keevitama kõrge kvaliteediga alumiiniumi ja magneesiumi.
Kiire areng toimus järgneval aastakümnel. Linde Air arendas välja vesijahutusega põletid, mis aitas ära hoida, keevitamisel suure voolutugevusega, ülekuumenemise. 1950. aastatel kogus selline keevitusprotsess aina rohkem populaarsust. Mõned kasutajad võtsid kasutusele alternatiivina süsinikdioksiidi kuna argoon ja heelium olid päris kallid (seda on ka need gaasid tänapäeval). Kuid odavama vastupanu teed läinud kasutajad pidid pettuma, sest see gaas vähendas tunduvalt keevitamise kvaliteeti. Tänu sellele ei kasutata seda ka tänapäeval.
Peatüki olulisemad märksõnad: Inertgaasi keskkond, vahelduvvool, alumiinium
Ülesanne: Miks ei sobi süsihappegaas TIG keevituses kasutamiseks?
Keevitamise arengu ajalugu ulatub aastatuhandete taha ning jätkub ka tänapäeval järjest uute innovaatiliste lahendustega väga laias ulatuses, nt keevitusmetallurgias, protsessiparameetrite reguleerimises, protsesside omavahelises kombineerimises, seadmete arengus, protsessi adaptiivses juhtimises ja kvaliteedi automatiseeritud kontrollimises. [4:232]
1890. aastal tuli Charles L. Coffin ideele hakata keevitama inertgaasi keskkonnas, kuid 20. sajandi algusaastatel oli see väga raske, sest värvilised metallid nagu alumiinium ja magneesium reageerisid väga kiiresti õhuga ning seetõttu tekkisid keevisliidetele poorid ja palju jäi ka keevitamisel šlakki. Seejärel hakati kasutama kaetud elektroode, mis oleks pidanud ära hoidma pritsimise keevitamisalal, kuid ka see ei aidanud. Et lahendada probleemi hakati 1930. aastatel kasutama inertgaasiballoone. Mõni aasta hiljem hakati kasutama alalisvooluga ja gaasikaitsega keevitamist. Kõige enam tehti seda magneesiumi keevitamisel lennutööstuses. Selline keevitamisviis sai täiustatud 1941. aastal ja sai tuntuks kui heeliumkaarleek või siis volframinertgaasi keevitus, sest elektroodid olid volframist ja gaasiks oli heelium. Esialgu kuumenes elektrood väga kiiresti üle ja vaatamata volframi kõrgele sulamistemperatuurile, sulas ka osa volframist keevisliitele. Selle probleemi lahendamiseks muudeti elektroodi polaarsus positiivselt negatiivseks, kuid see tegi ta kõlbmatuks paljudele värvilistele metallidele. Tänu hüppelisele vahelduvvoolu arengule sai võimalikuks stabiliseerida kaarleek ja hakata keevitama kõrge kvaliteediga alumiiniumi ja magneesiumi.
Kiire areng toimus järgneval aastakümnel. Linde Air arendas välja vesijahutusega põletid, mis aitas ära hoida, keevitamisel suure voolutugevusega, ülekuumenemise. 1950. aastatel kogus selline keevitusprotsess aina rohkem populaarsust. Mõned kasutajad võtsid kasutusele alternatiivina süsinikdioksiidi kuna argoon ja heelium olid päris kallid (seda on ka need gaasid tänapäeval). Kuid odavama vastupanu teed läinud kasutajad pidid pettuma, sest see gaas vähendas tunduvalt keevitamise kvaliteeti. Tänu sellele ei kasutata seda ka tänapäeval.
Peatüki olulisemad märksõnad: Inertgaasi keskkond, vahelduvvool, alumiinium
Ülesanne: Miks ei sobi süsihappegaas TIG keevituses kasutamiseks?
Õpiobjekt on koostatud septembris 2013 ning on Creative Commons kaitse all:
Autorile viitamine – mitteäriline eesmärk – jagamine samadel tingimustel 3.0 Eesti